Uurides Tartu lähiümbrusesse jäävate pühapaikade kaarti ilmnes, et siinkandis neid väga palju ei ole, aga minu üllatuseks oli siiski üks praktiliselt minu tagahoovis asuvas metsatukas. Suundusin seda asukohta võsastunud metsaaluses otsima. Nägu kriimuline tihedast taimestikust läbipressimisest olin juba praktiliselt loobumas kui täitsa juhuslikult leidsin õige asukoha siiski üles. Kui hoolega võsa uurida siis võis vaevu-aimatavalt näha, et mingi regulaarsusega keegi siin siiski käib, aga mina lähenesin loomulikult nii öelda valelt poolt ja läbi kõige tihedama põõsastiku. Varasematest külastustest oli pühakivile jäetud ka huvitavaid ande: sendid, ilus mustriline sile kivike, traadist punutis ning lisaks mingi suurema metslooma reieluu. Väga huvitav koht, mis pani mõtlema ajale, põlvkondadele ning kuidas see kivi on jätkuvalt kellelgi oluliseks külastuskohaks.