Kui mina olin umbes 10 aastane väike tüdruk, siis käisime klassieksurisoonil tutvumas Lõuna-Eesti põnevamate paikadega. Viimane koht, kuhu me sel reisil suuna võtsime oli Helme orudlinnus. Kui me sinna kohale jõudsime olin hetkega lummatud. See ilu ja müstika mis minu teadvusesse tol hetkel tee leidis lummas mind niivõrd, et mäletan tänaseni kuidas sisimas sai soovitud, et kunagi elan seal samas lähedal, siis saaksin iga päev käia Helme lossivaremeid külastamas. Ühel hetkel see soov vajus unustuste hõlma, kuid ometi läks elu nii, et 20 aastat hiljem avastasin enselegi üllatuseks selle, et minu soov oli täitunud. Nimelt sattusin ma elama just nimelt Helmesse. Kui neid ridu siin praegu kirja panen, siis usun, et suure tõenäousega sai ohvriallikale andi poetades soovitud just see soov. Helme ordulinnuse ja seda ümbritsavate pühapaikade kohta on olemas palju erinevaid pärimuslugusid.

Üks tore pärimuslugu mille ma leidisn kõlab järgmiselt: "Arstla talule üle oru vasta oli kuulus, pühaks peetud silmahaiguste tervendaja hallikas ja "helmehallikas", kuhu neiud oma neitsilikkuse puhtuse kaitseks helmeid ohverdasivad. Mõnede järele oli kaks ise hallikat, kumbki ise otstarbega; tõiste järele üks ja seesama hallikas. Ka oli hallika lähedal Helme lossimäe kõrval kuulus paganausu ohvri hiie mägi "Anne-mägi", kus rahvas veel kaua aega ristiusu ajal ebausu tempusid tegemas käis." Pildil sügisene teerada Helmede allikale