HIIEVÄLJAL asub eriline Kaasikumägi, see on väga saladuslik Hiiemägi. Kaks allikat toidavad seal ohvritiiki, loodus hoiab oma haldjate riiki. Kuigi see koht ei ole kaugel teest, on ta varjanud end inimestele eest. Ta petab ja eksitab, saladust peidab, ka ükskõiksust loodusest ette ta heidab. Külanoored käisid seal kunagi kiikumas. Aeg ei seisa, on alati edasi liikumas. Veel on aimatavad need vanad rajad ja legendina mälestustes muistsed ajad.

Selline on luuletus mis sündis kui mõtlesin Hiievälja peale, muistne Saarlaste pühapaik. Tiigi juures oli maausuliste pühamu, kus käidi ohverdamas. Hiiemäel käisid ka Saarlaste vanemad, eesotsas Vessega nõu pidamas. Külade noored käisid seal koos, kiikumas ja tantsimas. Nüüd on see haldjate kodu.