Konnametsa all, kus jõudu annab päike, tunnetan oma põskedel paitavat tuult. Seisan mina tüdruk, nõnda väike, ammutamas energiat ürgselt puult. Latv taeva poole sirutub võimsal ristipuul, vanu mälestusi endas ta kannab, põlvest põlve neid kuuleme vanavanemate suult, sõnu seletamatu hingerahu meile ta annab. Saan jõudu siit, kus ürgsus kõike valdab, ja müstika meid igal sammul saadab. See rahu, mis mu hingepõhja valgub, on looduse kingitus- Kunnamõtsa pedäjäilt.

Konnametsa ristimännid ehk Kunnamõtsa pedäjäd asuvad minu kodust 15 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Kuigi sõidan antud kohast tihti mööda, siis varasemalt puudus mul teadmine, et see koht peidab endas kahte mändi, mis on kaitsealused puud alates 1958. aastast. Seoses õpingutega läbin sellist õppeainet nagu pärimuskultuur tänapäeva ühiskonnas ja tänu sellele olen ma saanud erinevate pühapaikade olemasolust palju teadlikumaks ja need on hakanud mind veelgi rohkem huvitama. Ma mõistsin, miks kirjutatakse, et pühakohad vajuvad unustuste hõlma, sest need on möödujate eest nagu mingil kummalisel moel varjatud. Aga kas selline pühapaikade peitu jäämine on hea või pigem halb jääb igaühe enda otsustada. Antud kohta tutvustav silt oli viidud tee ääres olevate puude varju ja see oli kaetud aja ja looduse poolt õrna sambla kihiga, mis tegi esialgu minu jaoks koha üles leidmise natuke keeruliseks.

Aga mis siis on Konnametsa männid ehk Konnametsas asuvad ristipuud? Selliseid puid mille koore sisse on tehtud rist peetakse surmakultuuri tunnusmärkideks. Teel kalmistule peatus matuserong tee ääres kasvava ristipuu juures, koos lõigati puukoore sisse rist ja sellega mälestati surnut. Ristipuust sai lahkunud inimese hingepuu ja samas ka nagu tema kaitsevall, mis ei lubanud lahkunul väljaspool määratud tähtpäevi, milleks olid näiteks jõulud või hingede aeg oma kodu külastada. Puusse ristimärgi lõikamine kuulub ka tänapäeval mitmetes Lõuna- Eesti paikades matusekombestikku.

Üks nendes mändidest ja just see, mille koore sisse oli kaks risti tehtud oli kahjurite poolt hävitatud ning teine kõrval seisev mänd oli täies elujõus. Seda nähes leidsin ennast mõtisklemast, et ka looduses kõik vananeb ja ükskord ei olegi meil enam neid puid, mis kannavad endaga oma lugu kaasas.

See ilus ja müstiline koht ristipuudega asub Võru maakonnas, Võru vallas, Võrumõisa külas, Võru metskond 54. ( Võru- Räpina tee ääres Võru poolt tulles vasakut kätt.) Kunnamõtsa pedäjäd ootavad Sind!