Lehmja Tammik, see pühapaik, on olnud minu elu lahutamatu osa. Olen terve senise elu elanud selle kõrval ning igapäevased teekonnad – olgu need kooli, poodi, bussipeatusse või sõprade juurde – on mind viinud läbi tammiku. See koht on minu jaoks eriline ja oluline. Igal aastal olen näinud, kuidas aastaajad tammikus vahetuvad, ja see muutub igas hetkes peaaegu maagiliseks, kui loodus end uues ilmes näitab. Lehmja tammiku näol on tegemist on ühe vähese allesjäänud Eesti tammikuga, ta on suurim ja haruldaseim põlispuude kooslus Tallinna lähedal.

Aastasadu tuntakse tammikut mitmesuguste rahvajuttude ja -uskumuste kaudu. Kõige tuntum tammiku legend on üleskirjutatud Matthias Johann Eisen, M. Roosberg poolt:

“Pulmad Suurel Reedel Jüri kihelkonnas peetud korra Suurel Reedel pulmi. Nagu pulmas ikka, pandus sealgi tants käima. Ei tantsitud pruudi kodus, vaid mindud loo peale tantsima. No eks Taevataat saanud suurereedise tantsu pärast väga vihaseks. Kui tants kõige paremas hoos olnud, kähvatanud korraga välk tantsijate sekka. Ühed ütlevad, et tantsijad kõik surnult pikali kukkunud, teised teavad, et välgutuli nad tammedeks moondanud. Igatahes on sest ajast peale Lehmja tammik.”

Kahjuks on aga näha, et kõik ei oska selle paiga pühadust hoida. Puud on saanud vandaalitsemise ohvriks, neile on tehtud grafitit ja tammikus vedeleb prügi. Siiski elab tammik edasi, hoolimata sellest, mida talle tehakse. Isegi aastate eest surnud puudel on hakanud uued võrsed kasvama. See vastupidavus ja uue elu tärkamine ka kõige raskemates oludes tuletavad meelde, kui tugevad on nii loodus kui ka meie traditsioonid.