Otsisin üles Saula siniallikad, kus juba hiide jõudes tervitab hiite tavade kirje hiieväravas. Tekib kohe kuidagi püha tunne ning sooviks jalad puhtaks pühkida, mured selja taha jätta ning edasi astuda. Püha hiis tervitab sügisese vaikuse ja mõningase linnukäraga. Väravas on näha tänapäevaseid ohvriande hiiele (mõned mündid ja küpsised). Siniallikad pidi aitama silmahaiguste puhul ning kunagi ei tohtinud ilma mõne annita (mündid, ka viljaterad) vett võtta, muidu vaim ei aidanud sind. Vaime ei kohanud, kuid rahu ning pühalik tunne tekkis küll seal looduse imepaigas.