Pildi saamise taust on laialdasem ning kohati digitaalsem. Mitmelt avalikult tähistatud kaartidelt otsides mõtlesin võtta suunaks minna uudistama Harku vallas peituvat. Harku valda on mind ennast toonud ennekõike tööalased ambitsioonid ning uudishimud. Olen alati armastanud avastada endi jaoks uusi kohti ja nurki, et võiksin võimaluse korral tundide kaupa “ära kaduda”. Ka seekordne seiklus oli ainult tõestus Eesti peidetud avastustest. Bussist maha tulles võttis mind väga vastutuliku külalislahkusega vastu Rannamõisa kirik koos minu nimelise tavandimajaga. Süda rinnus helisemas kõndisin mööda jalakäijate teed, kus saatjateks oli pidevalt üksteisest möäduv ja kohati võistlust otsiv autosahin. Kõndides oma tempos ning mahlas tõid tähelepanule mind mõned jalgratturi sportlased ning silmi ja mõttet avarduvad põllumaad. Liiklemist mõjutasid Erinevad elumajad ja krundid, et esimese korraga avastasin end ummikus ümberpiiratud aedadega. Olgugi ei lasknud sellest häirida, siis tihe asutus ja piiratus oli mulle üllatus ja mõttekoht. Suunates enda teekonna ümber leidsin ennast tõenäosusega lähemale sihtkohale, kuna peatselt sai paremal pöörata Allika teele. Taari allikasse minek oleks jäänud endil märkamata, kui ei oleks instintiikvselt tunnetanud vajadust ühest vahest sisse minna. Kerget tekitas ka asjaolu, et vähem kui paari meetri kõrval asus samuti elumaja, millest teisepool oli sisseelanutel plaanis eeldaksin, et väike hoiumaja ehitada. Küll aga aitas kinnitada minu jaoks maasse pandud silt teavitusega ohvriallikast. Pean ütlema, et olgugi majade asutus oli tihe, siis silmaga nähtavaid inimhingi ei leidnud kummalgi päeval ühtegi. Jõudes allikale aina lähemale vaatlesin selle pikkust ja olemust iga nurga alt. Kui ühel hetkel arvasin, et olen andnud hetke vaadata iga nurga alt, siis peatselt leidsin end puude ja kõige taga oli veel ainult allika jätkumine ning kõigele lisaks ka väike jalakäijate tee. Tundsin end allika juures väga mugavalt ja imetlesin selle jõudmist igasse suunda.