Kultuurimälestiste registris on E. Tõnissoni poolt 01.10.1971 koostatud teave allika kohta: Ohvriallikas asetseb Rapla raj., Märjamaa k/n., Märjamaa sovhoosis, Sõtke osakonnas, endise jaotuse järgi Läänemaal, Märjamaa kihelkonnas, Sõtke külas, Kamsa talu maal. Kamsa on Sõtke viimaseid, kõige läänepoolsemaid talusid. Tema lähedusse, sadakond meetrit loode poole, on ehitatud uus kaasaegne karjalaut. Allikas on Kamsa talust 750-800 m lääne-loode pool, Sõtkelt Mõraste poole viivast teest sadakond meetrit lõuna pool. Allika ümbruseks oli varem looduslik heinamaa, allikat läbis väike oja, mis Mõrastes suubus Teenuse jõkke. Allika läbimõõt olevat olnud 4 m ümber; põhjaks sinakas savi. 3-4 aastat tagasi tehtud maaparandustööde ja kraavitamise tulemusena on allikas kaotanud oma varasema ilme ning suurelt osalt hävinud, tema ümbrus on tunduvalt muutunud. Loodusliku heinamaa asemel on nüüd uudismaa kultuurkarjamaa. Varasema oja süvendamisel kujunenud magistraalkraav on allikakoha täiesti läbi lõiganud, nii et see ei ole väliselt enam nähtav. "Karuallikas" on äratuntav ainult veel kraavi põhjas, koha järgi, kust ajab rohkem vett üles. Samasse lähedusse on rajatud loomade joogikoht. Väiksemaid allikasooni, kust ajab vett ülesse, on kraavipõhjas tunda veel mitmeid teisigi. Kuigi "Karuallikas" temast läbi kaevatud kraavi tõttu on kaotanud oma ohvriallikale omase ilme, peaks siiski vähemalt tema asukoht kraavis olema kaitse all ja selgesti eraldatud ning vastavalt tähi tatud. Soovitav oleks viia loomade joogikoht allikast kaugemale (vähemalt umbes 50 m). Ohvriallikat on nimetatud A. Tiitsmaa Märjamaa kihelkonnakirjelduses aastast 1924 (käsikiri TA AI-s), lk. 20. Märgitakse, et "Karuallikalt" otsiti abi täide, vistrike jm. vastu. Ohvriallika traditsioon sai alguse võib-olla eelmisel aastatuhandel ja püsis kuni 20. sajandi alguseni. Meie käisime Karuallikal jõulude ajal. Allikas oli end pühadeks kenasti ehtinud.