Pühajärve põhikoolis õppides sai loomulikult ka Pühajärve enda ääres käidud, lõpuklassi kivi uputamise traditsioonist rääkimata. Tartusse fotograafiat õppima käies möödun alati bussiga Pühajärvest. Mõningaid kordi olen ammuli sui jõllitanud kuidas ta pärast öökulma võimsalt aurab. Seni olen pidanud vältima kiusatust kohe lähimas peatuses maha minna, on mul kaamera kotis või mitte. Pärast nelja aastat leidsin lõpuks võimaluse seda elamust jäädvustama minna. Sihvast Anguninani jalutanud, võtsin aega hinge tõmmata, järv veel paksu udu sees. Oleksin peaaegu uusi kaadreid otsima läinud kui lõpuks hakkas udu selgelt triivima, tuues Sõõriksaare nähtavale. Selle korra katsega ise rahul, kuid kindlasti jätkan Pühajärve ümber uudistamist, see on kujunenud mulle keskseks kohaks kuhu naasta, rahu ja vaikus garanteeritud.