Olin tahtnud Saka lohukivi oma silmaga näha, kuni viimaks võtsingi ette jalutada sinna. Kohalejõudmine ja kivi leidmine maastikul oli omaette hea, aga kui nähes kuidas selle ümber on kahju tehtud mõtlesin teisiti ning selle kaadri püüdsin kinni 3. oktoobri kell 18:18, kui päike vajus loojudes täpselt pilvede vahele, värvides taeva erksa roosa ja sinise varjunditega. Suur kivi seisab seal kindlalt ja rahus kui põllumehed sellele traktoriga otsa ei sõida see kivi on, kandnud endas sajanditepikkust lugu kus me peaksime seda hoidma, mida see kivi on kõike näinud mida meie pole. See pole lihtsalt üks suur kivi keset põldu, vaid muistne pühapaik ja kultusekivi. Vanasti tegid meie eelkäijad sellistesse kividesse väikesi lohke ning tõid sinna ohvriande, et paluda head viljaõnne, tervist või kaitset.