Ma ei olnud Saula Siniallikate juures varem käinud ning nende leidmine polnud sel talvisel jaanuarihommikul sugugi lihtne. Viitasid oli vähe ja lumi oli nii paks, et tungis saapasäärest sisse. Lumes ei olnud mitte ainsatki jälge, mille järgi minna. Sumpasin ja sumpasin, aga leidsin lõpuks allikad ikkagi üles. Ja see, mida ma nägin ja tundsin - sellest kohe allpool.

"Pühad silmad"

Astun läbi talvise vaikuse ja korraga - maailm muutub. Vau, see on justkui ilmutus, mis võtab hinge kinni! Kõikjal on külmunud, valge ja hiirvaikne, kuid siin, keset lund ja jääd, keeb ja mulksub omamoodi maailm. Sügavad, rohekad silmad vaatavad vastu otse allika seest, nagu elavad väravad millenigi, mis on iidne ja tundmatu. Ma seisan ja aeg kaob. Siinsamas lumiste okste all tõid esivanemad kunagi ohvriande, palusid tervist, kummardasid, et võtta allikavett. Ma tunnetan nende sosinaid külmas õhus. Ja ma saan aru, et see pole lihtsalt loodus – see on elav, iidne maailm, mis talveunest ei hooli.

https://www.kosemuuseum.ee/kose-kihelkonna-ajaloost/saula-siniallikad/

Selgituseks: pildil segunevad mitu kihti: esiplaanil on Valgeallika kaldaserv ja lumised oksad, veepinnal on raagus metsa peegeldus ning läbi selge vee paistev allikapõhi. Kohati on vesi jäätunud, lumine. Need heledad ümarad laigud ehk nagu mulle tundub "silmad", on allika keemiskohad, kus vesi maa alt üles pulbitseb.