Pärapõrgu jõesaar
Leidsin looduslike pühapaikade kaardi pealt enda jaoks unikaalse pühapaiga: jõesaare. Varasemalt olin ainult pühakive ja puid näinud, aga see oli midagi põnevat ja jäi minu trajektoori. See jõesaar asub Tori valla Jõesuu küla lähedal, aga sellelt poolt, kus oleks loogilisem läheneda autoga, seal poole on jõe ääres, kellegi eramaa ehk ei jäänud muud üle kui minna jala üle rippsilla teisele poole jõge. Tori Jõesuusse jõudes tundus juba küla kummaline, nagu oleks nõukogude ajas seisma jäänud. Talude ja lautade ees olid vanaaegsed masinad, külakohvik, mis google järgi pidi lahti olema nägi väljast mahajäätud välja, elumajad on ka juba ammu oodanud uuendust. Külakohvikust möödaminnes jõudsimegi rippsillani, minu ettekujutus rippsillast, kust on turvaline üle minna on umbes selline nagu Viljandi lossimägedes, aga asi oli sellist sillast kaugel. Silla üleval oli suur hoiatussilt: 5 inimest max, silda raputada ei tohi ja hüpata ei tohi, 40 aastat tagasi ehitatud, hakkasin juba kahtlema, et äkki leiab mõne teise koha pildistamiseks, aga võtsin julguse kokku ja sild õnneks jalgealt ära ei kukkunud, kuigi kiikus küll isegi rahuliku kõnniga palju. Siis jõudsime kruusaga kaetud teele, mida ümbritsesid põllud, taamal olid metsad ja vähesed üksikud majapidamised. Natuke jalutamist ja olimegi peaaegu seal, kust saarekest peaks paistma, nüüd oli vaja ainult ületada kraav, kõndida läbi kõrvenõgeste, pika muru ja sääseparvede. Ja selleks minusugune linnapreili ei olnud riietatud ja sain ikkagi kõrvenõgestelt ja sääskedelt punne, aga see oli lõpuks seda väärt, sest püha jõesaar nägi tõesti kaunis välja. Ühe jutustuse järgi olevat saar tulnud mere poolt mööda taevajõge, teise versiooni järgi tuli saar suurvee ja jääga koos 12 versta kauguselt Aeso külast. Räägiti ka, et seal olevat elanud hiiehaldjad: Hiie-Liisu ja Hiie-Tõnn, kellele viidi ohverdusi. Rahvas olevat mõnikord isegi Hiie-Liisut näinud kivil istumas, aga ta olevat ka kohe vette kadunud kui keegi teda märkas. Kunagi olevat mõned ka võtnud pilliroogu saarelt, mille tagajärjel üks tüdruk jäi kiilaks ja kaks poissi läksid kärnaliseks, sest võtsid pühapaigast, mida vanarahva uskumuste järgi teha ei tohtinud. Saarel käisid ohvreid andmas näiteks maleva liikmed, kes tapsid härja ja ohverdasid kivile härja verd, maleva pealik pidas kõne ja neiud sidusid malevlastele sallid kaela, panid kindad kättte ja laulsid sõjalaule. Kuigi tekstis pole kirjeldatud täpselt, miks sellist riitust tehti, siis oletan ise, et see võis tuua sõjas edukust. Isegi mõnikümmend aastat tagasi olevat vanemad inimesed veel saarele ohverdanud ja arstid haigeid ravides saare poole vaadanud. Selle saarega on ka seotud veel üks hiie vigastamise tagajärgede lugu: Üks isa olevat sealset puud vigastanud ja selle tõttu ära surnud, tema tütar jäi jalgadest haigeks. Allikad: https://galerii.kirmus.ee/koobas/index.php?id=35464&jrk=3299&module=300&op=2 https://galerii.kirmus.ee/koobas/index.php?id=35686&jrk=3228&module=300&op=2 https://galerii.kirmus.ee/koobas/index.php?id=35687&jrk=3227&module=300&op=2 https://galerii.kirmus.ee/koobas/index.php?id=39290&jrk=804&module=300&op=2 "Pärnu jõgi" 2007 Keskkonnaministeeriumi Pärnumaa keskkonnateenistus.
