See on üks mu erilisemaid ja meeldejäävamaid kogemusi Prandi allikatel. Tavaliselt olen seda paika külastanud talvistel varahommikutel, kui selle ilu on imetlemas ja jäädvustamas ka palju teisi. Seekord sattusin sinna aga krõbedalt külmal täiskuuööl ja olin seal täiesti üksi. Olin juba ammu soovinud seda paika kuuvalgel jäädvustada ja olin varemgi öösel seal käinud, kuid siis polnud kuu õiges suunas ega lund maas. Tol korral olin teel koju pärast pikka päeva ja uskumatult väsinud, kuid otsustasin veel viimase peatuse teha. Külma oli selleks hetkeks -24 kraadi ja väsinuna hakkas see juba ka natuke tunda andma. Allikate juurde jõudes kadus aga kõik muu meelest. Kuuvalgus, udu ja perfektselt härmas puud lõid vaatepildi, mida on raske sõnadesse panna. Ümberringi valitses täielik vaikus, isegi maanteemüra polnud sel hilisel tunnil enam kuulda. Pärast pildistamist jäin veel mõneks ajaks paigale, et seda erilist tunnet endaga kaasa võtta. Naljaka kokkusattumuse tõttu olin aga juba samal hommikul, pärast lühikest und kodus, samas paigas tagasi. Nimelt olin varem lubanud ühele sõbrale sinna päikesetõusuks kaasa minna. Seekord polnud ma enam üksi, sest allikatele olid saabunud teisedki imetlejad. Hommikune tuul oli osa härmatisest puudelt maha raputanud ja kuigi vaatepilt oli endiselt imeline, oli öine kogemus midagi hoopis teistsugust. Ja kui mul poleks neid öiseid pilte mälukaardil olnud, oleksin seda mälestust, seal unisena seistes, ehk isegi vaid unenäoks pidanud. Pühapaigad on imelised igal ajal, kuid mõnikord tasub neid külastada ka siis, kui enamik inimesi juba magab. Võib juhtuda, et just siis näitavad need end kõige erilisemast küljest.