Lennumasin liugles kümnete ja kümnete meetrite kõrgusel ja ikka kõrgemale ja kõrgemale, et oleks paremini kuulda lauluviit mis kostus eemal puu alt. Päriselt, ma vaatasin ekraanilt maalilisi vaateid ning kõrvu kostus vaikselt kõlav meeliülendav lauluviis, see päris ehe ja aus ja siiras ja muistne ja välisest segamatu ja … Allapoole laskudes helid ristusid ja tundsin vastuoluliselt, et kuidas saan küll sedamoodi seda rahu, ilu ja lauluheli rikkuda … sain aga hoopis teadmise, et tehnika hääled ei saa summutada helisid mis tulevad südamest ja on osa päris loodusest, sel hetkel lõikus puudevahelt allikale kena valgusviht, mis tekitas parajalt müstilise tunde koos nendesamade helidega millede tekitaja istus seal eemal puu all. Olen sellest hetkest endiselt lummatud, et midagi nii ebatavalist ja samas lihtsat sai juhtuda.