10. veebruari varahommikul võtsin suuna pühasse paika - Prandi. Olin sealsest maagiliselt auravast allikast vaid jutte kuulnud, kuid hing ihkas seda kõike ise omal nahal kogeda. Juba kohale jõudmine oli eriline - mind ümbritses üks tavatu vaikus... ei ühtki häält, ainult lumi krõbises talla all. Ja siis see juhtus... päikesetõusuga koos hakkas külm, selge ja tervendava toimega allikas aurama kui aurukatel ning mina hingasin seda kõike endasse. Ühel hetkel märkasin allikal üht väikest "saarekest", kust paistsid 2 pisikest pead. Seal oli laululuige pere. Milline üllatav vaatepilt, mis pani iseenesest unistama. Heitsin lumisele kaldale pikali ning jäädvustasin kõike seda, mida nägin - püha allikas, mida ilmestasid kuldses valguses keerlev udu ja laululuiged. See kõik kestis nii vähe, aga samas nii kaua. Prandi on pühapaik, mis lihtsalt haaras mind endasse.