Viimati käisin Välgi Hiiemäel koolipõlves. Tookord tundus see paik kui muinasjutust — kivi mäe jalamil oli sile ja hele, mäe tipul säras lõkkekoht, mille ümber sai istuda, laulda ja vaadata, kuidas sädemeid taevasse lendab. Seal oli kiik, mis viis korraks pilvedeni, ja istepingid, kus kõlas naer ja jutt. Hiiemägi elas, seal toimusid peod ja koosviibimised. Nüüd, aastaid hiljem, kõndisin samadel radadel ja tundsin, kuidas aeg on teinud oma töö. Kivi on sammaldunud, trepp mädanenud ja selle peale on langenud puu, lõkkekoht on metsistunud, kiik kadunud, ja õhk on täis unustatud lugude hõngu. Aga midagi on alles. Iga samm tekitas tunde, et mägi hingab endiselt — lihtsalt vaikselt, tasa, ajast ja inimestest väsinuna, kuid väärikalt. Hiiemägi on endiselt püha paik, isegi kui rohi on kõrge ja sammal paks.