Kullaga ohvrikivi juurde jõudes kõndisime läbi märja ja niiske muru. Kivi ümbrus oli tihe kõrrelistest ja juurikatest, nii et iga samm tuli ettevaatlikult seada. Kui lõpuks kivini jõudsime, valitses seal kummaline vaikus – justkui aeg oleks hetkeks seisatanud. Vaid paar minutit pärast lahkumist, kui autosse istusime, hakkas ladinal vihma kallama. Tundus, nagu oleks kivi meid enne minekut veel korraks märgiga saatnud. Kullaga ohvrikivi on vana looduslik pühapaik, kuhu inimesed on toonud ande ja palveid juba ammustest aegadest. Rahvapärimuse järgi jäeti kivile münte, hõbedat või kübeke kulda, et kindlustada head õnne ja kaitset. Kivi ümber valitseb vaikne vägi – tunne, et iga soov, mis seal sosistatud, jääb kuhugi maa südamesse alles.