Olen lapsepõlvest alates harjunud vanaemaga Laatre ristimänni juurde käima. Aastaid tagasi sai aeg püha puu jaoks otsa ning õnneks ei pidanud ma selle põrmuks muutumise tunnistajaks olema, sest puu leidis peavarju ERMis ja kõik saavad sellega seal tutvuda. Minu jaoks jäi pärast seda Laatres surnuaias oma esivanemate haudu külastades nagu midagi puudus ja tundsin sellest puudust. Oma üllatuseks aga sain teada, et pisut eemal Laatre ristimänni kasvukohast, mõni kilomeeter Õruste poole sõites, kasvab aga täisjõus teinegi püha puu – Õru ristimänd. Ühel sügisjahedal ja udusel oktoobrihommikul läksime mu noorema pojaga teele teda otsima. Möödudes Laatre ristimänni kasvukohast ja nähes selle taga lageraielanke asus südamesse selline õõnes tunne ja seletamatu hirm eesootava ees. Kuid põhjuseta, kohe sõidutee ääres rohetas suur võimsa võraga mänd. Seal ta tõusis rohetavast orasepõllust, seistes kindlalt ja rahulikult selles hommikus ja mööda kihutav palgikoorem ei pannud ühtki oksagi liikuma. Ristimänni alune oli niitmata ning kogu see erinev looduslik taimevalik oli kenasti udu endasse püüdnud ning kastepiiskadest keed olid nagu püha puu kaunistused. Kuidagi kahju oli nende vahelt tüvele lähemale pugeda, nii tegin seda põllu poolsest äärest. Puu tüvi oli paksu krobelist koort täis ja nii mõneski kohas jäi tunne, et aastakümneid tagasi võisid seal asetseda inimese poolt lõigatud ristid. Kuid see oli vaid aimdus, tegelikult ühtki risti sellelt puult leida ei õnnestunud. Inimesed armastavad öelda, et aeg parandab kõik haavad. Kas Õru ristipuu on kandnud ristimärke, mille kalmistule sõitjad on kadunukese hinge puhkepaigaks valides lõiganud ja mille puu on ajas oma hoole alla võtnud? See jäigi küsimuseks, sest need kes teadsid on samuti igavikku läinud. Kummalisel kombel üle tee metsviinapuu väätidesse mähkunud vana võimas talumaja tuletas seda eriti meelde. Käisin ja mõtlesin seal, et küll selle talu pererahvas oleks osanud palju pajatada selle silma all asunud püha puu kohta. Kuid uksed olid ristseliti lahti ja kõle sügistuul uitas kaeblevalt ringi nagu nutaks temagi kadunud aegu taga. Kunagi igale aednikule uhkuseks olnud ilu- ja viljapuuaed oli loodusega üheks saanud ning keset kurbust lamasid suure puu all pruunikaks tõmbunud rohus 2 kollast alõdsat. Loomulikult noppisin nad sooja pihku ja tänasin. Tund aeg hiljem seisin Kihu ohvrikivil ja nagu iseenesest puutusid sõrmed taskupõhjas neidsamu vilju ja nii sai ohvrikivi ühe ja mina teise.