Ma kuulsin Tülivere tammest juhuslikult, et kusagil Kuusalu kandis kasvab “tüli vaigistav puu”. See kõlas nagu muistne metafoor, aga uudishimu viis mind teele. Sõitsime sinna koos oma toonase kaaslasega - see oli üks viimaseid kohti, mida me koos külastasime. Meil oli olnud komme otsida vanu hiiekohti, nagu väikesi maailmu, kus aeg ja hingamine lähevad lahti. Ka Tülivere juurde jõudes tundus, et mets kuulab. Tamm seisis keset valguse ja varju piiri, tüvi avanenud nagu uks. Kuna tamm asub eramaal, tundus alguses veider selle juurde minna, veel enam selle sisse astuda. Aga tunne oli tugev, tamm justkui kutsus sisse astuma. Astusime lähemale tasa, ja hetkeks ei olnud meie vahel ei sõnu ega vaidlust, ainult vaikus. Hiljem lugesin, et Tülivere tamm on pühapaik ja ohvripuu, kuhu viidi esimesi vilju ja toitu, et hoida rahu looduse ja inimese vahel. Nimi “Tülivere” ise olevat tulnud vanast usust, et siia toodi tülid lõpetamiseks ja leppimine sündis puu all. Need fotod on mälestus sellest hetkest, nii paigast kui inimesest, kellega koos ma õppisin, et mõnikord ei ole leppimine mitte sõnades, vaid lihtsalt ühes vaikuses seismises.