Käisime terve perega ühel ilusal päikesepaistelisel laupäeval looduses matkamas ja looduslike pühapaikadega tutvumas. Iivakivi sai valituks just laste tõttu. Meie suuremad lapsed (6a ja 4a) arvasid, et oleks huvitav näha, milline näeb välja üks Vanapagana kivi. Retke tegi meiega kaasa ka 7-kuune beebi. Kivini jõudmine kujunes omaette väikeseks seikluseks, sest Iivakivi asub päris sügaval metsas. Iivakivi otsingule minnes pidime jätma auto viljatööstushoone juurde. Sealt oli näha metsa viiv teerada, mis kaarti vaadates viis Iivakivini, kuid autoga ei olnud see rada läbitav. Niisiis matkasime pika maa jalgsi. Alguses oli tegemist pigem põllu- ja metsateed meenutava rajaga, kuid edasi jõudsime juba sügavamale metsa. Seal oli tõesti kõik väga ilus, veidi alleed meenutav lai metsatee. Rada oli küll mudane, kuid väga ilus ning viis meid lõpuks Iivakivini. Teel nägime mitmeid suuri kive ja tegelikult me ei teadnudki, kui suurt kivi me otsime. Iivakivi aga teiste kividega segamini ei aja kindlasti, sest see oli tohutult suur ning lisaks oli seal juures ka viit. Iivakivi pildistades kuulsime metsast korduvalt krabistamist ja isegi justkui matsutamist. Samuti nägime kivi läheduses ka metssea jälgi. See tegi olemise veidi kõhedaks, kuid kaunid pildid saime siiski tehtud. Kivi oli meeletult suur ja suuresti samblaga kaetud. Kivi juures oli isegi tool, kuhu sai istuda ja võtta hetke ümbruse nautimiseks. Iivakivi on Viljandimaa kõige suurem rändrähn, mille maapealne osa on 10,5m pikk, 6,6m lai ja 3,2m kõrge, ümbermõõt on 25,5m. Kivi on piklik ja korrapäratu, sammaldunud ja murenenud. Paikneb suures osas maa sees. Üks külg on sirge ja tasane. Keskel on lohk, milles võib olla ka vesi. Pärimuse järgi on Iivakivi olnud vanasti ohvrikivi, hiljem on seda aga tugevalt seostatud Karksi kandi Vanapagana lugudega. Kiviga seondub mitmeid pärimusi. Näiteks olevat rahnu küljel asuv uksetaoline süvend ukseks kivi sisse või koguni allmaailma. Kivil olevaid jälgi on seostatud Vanapagana istumise ja liulaskmisega. Minu tehtud piltidel on hästi, et üks osa kivist on tugevalt sammaldunud, kuid liulaskmise koht on samblast puhas. Iivakivil on lapsed liugu lasknud juba varem ning seda tehakse ka tänaseni. Pärimuse järgi on ka naised käinud salaja kivil liugu laskmas selleks, et saada lapseõnne. Iivakivi on nime andnud rohkem kui kolmveerand sajandi eest omaaegsele Nuia karskusseltsile. Kui karsklased seltsile maja hakkasid ehitama, lõikasid nad Iivakivist tüki ja panid selle hoone vundamendi sisse.