Paikka
Viljandimaa, Kõo vald, Venevere küla, Unakvere soos Maalasti looduskaitsealal (Navesti jõest lõunas)
Kuvaus
Hiiesaar - üks unustusehõlma vajunud hiiepaik (soosaar) Viljandimaa põhjaosas. Ainuke allikas, mis sellele viitab on vana mõisa kaart. Vanal 19.saj alaguse Kõo mõisa kaardil on selle soosaare nimeks "Ie Saar" ja sellest põhjas asuvat ala (teispool ehk põhja pool Navesti jõge) nimetati "Anni Pähle heinamad", mille tänapäevane mugandus võiks olla kuidagi selliselt nagu "Anni pealne (pealse) heinamaad" ehk kuna tänapäevastes oludes seal enam heinamaad ei ole, on suur põlismets, siis sobiks tänapäevases kontekstis selle paiga kohanimeks lihtsalt Annipealne (Annipealse) või Annipealse mets. Anni-nimetus viitab aga üsna tugevalt ohverdamisele, vähemasti on paljud Anni-nimelised kohapaigad Eestis seotud ohverdamistega ehk anni/ andide panemisega sinna. Anni-nimelise kohapaiga olemasolu Hiiesaarest põhjas justkui kinnitaks terve sealse piirkonna pühalikkust, mis ei piirnenud ainult Hiiesaare soosaarega, vaid ilmselt ulatus sellest kaugemale väljapoole. Pole välistatud, et ka sealne (Annipealse ja Hiiesaare vaheline) Navesti jõe lõik oli/on osa mingist saladuslikust pühalikkusest ja võimalik siis, et ka sealsed Navesti jõe kaldaäärsed. Hiiesaar ise oli väga ürgne ja puutumatu paik, kaitstud muust maailmast Unakvere soo ja Navesti jõega. Väärib märkimist seegi, et Hiiesaarele sisenemisel, vahetult kohe peale sisenemiseks luba küsimist, tõusis selle kohale tugev tuueliil. Oma mühina poolest meenutas see väga sellist tugevat mereäärset tuulemühinat. Veel veidram on seejuures seegi, et kohe peal selle tekkimist (mõne minuti jooksul) see vaibus. Niisama äkki nagu see tekkis, niisama äkki ka kadus. Veel teiselgi korral tekkis Hiiesaare kohale tugev tuuleiil ja ikka ja jälle just siis, kui ma seda paika taas juhtusin jutu sees meenutama, ja niisama veidralt nagu ennegi, tuulepuhang kohe peale tekkimist mõne minuti pärast ka kadus. Oli see kokkusattumus või mitte, igatahes teatud pühalikkuse tunde tekitas see küll.