Kuvaus
Heinakuu alguses õnnestus mul külastada Siberi tuntumat pühapaika – Šamaani kaljut Baikali järves Olhoni saarel. Peale esimest hilislõunast retke kalju juurde sündis kindel mõte tulla tagasi koos päikesetõusuga kella 5 ajal hommikul. Nii ka tegin ja sain unustamatu elamuse, sest tõusva päikese kuldsed kiired andsid paigale eriliselt maagilise varjundi. Varasest kellaajast hoolimata oli liikvel inimesi, kes samamoodi koha maagiat tunnetama tulnud. Siiski ei olnud külastatavus võrreldav nende rahvahulkadega, mida näeb päeval. Sain rahulikult istuda ja mõtiskleda ning õnnestus teha ka paar inimesteta kuva sel pühal kohal. Püha paiga maa-ala on üpris suur, mõnekümned meetrid enne kaljusid kõrguvad 13 tulpa, kuhu inimesed seovad oma annipaelad. Mõnele annipaelale oli pastapliiatsiga ka oma soov kirjutatud ja seejärel pael koos sooviga ümber tulba köidetud. Samas asuvad teetõketena toimivad kivid, kuhu suurel hulgal münte on annetatud. Müntidest on kirju ka maapind kivide ja postide ümbruses. Tiit Pruuli on oma reisikirjas Olhonile kirjutanud järgmist: „Kahe tipuga Mõs Burhan ehk šamaani kalju on üks Aasia pühamatest paikadest. Neeme tipus asuva kalju sees on koobas, kus toodi ohvreid ja korraldati šamanistlikke rituaale. Koopasse oli õigus minna ainult šamaanil. Ükski teine koht ei tekita burjaatide hulgas sellist ebausklikku hirmu kui just see kalju, kuna siin on tehtud väga suurel hulgal ohverdusi. Koopas asub Olhoni vaim-peremees ja see koht on saare elanikele püha. Kalju lähedal pühal väljal põletati ja maeti šamaane. /…/ Kui burjaatide hulgas levis budism, asus koopas Buddha altar. Kalju jalamil on säilinud kaljujoonistusi ja sanskritikeelne tekst. XX sajandi esimesel kümnendil, tavaliselt talviti, sõitis kaljule palveid pidama sadu laamasid Baikali ümbrusest. Ühe legendi järgi olevat selles koopas kunagi käinud ka Tšingis-khaan. Siiamaani hoiduvad saare elanikud, eriti burjaadid, sellest paigast pisut eemale, eelistatakse kaugelt ringi sõita, et mitte segada ja pahandada vaimu-peremeest. Küll aga pole turistid alati paiga sakraalsusest lugu pidanud. Burjaadid pelgavad, et lõpuks võib Olhoni vaim-peremees niimoodi vihastada ja selle paiga üldse maha jätta.“ Seda, kuidas turism ja äri paigale jõuliselt peale surub, nägin minagi – lahesopis, kalju vahetus läheduses, seisis ankrus mitu lõbusõidulaeva ning rannal tegutses vesijalgrataste laenutus. Kohe kalju jalamil märkasin üht telki ja kaldale oli tõmmatud kummipaat. Olen nõus, et selline tegevus paneb koopavaimu närvikava kõvasti proovile.