Kuulsin sellest ravikivist kevadel ja lootsin suvel ta üles otsida. Suve jooksul aga kivi ununes...Soojal augustikuu päeval võtsime ette seenelkäigu. Teel meie valitud sihtkohta pöörasime mingil põhjusel varem metsa vahele. Seenesaak oli hea, olime korjanud metsavahelise tee parempoolsest metsatukast. Kui korvid täis, tegime puhkepausi ja jutustades meenus jutt meie vallas asuvast Nõiakivist. Sinna see jutt jäi..., otsustasime seeni otsida ka vasakpoolsest metsatukast. Mets oli tihe, võsasse kasvanud, kõndisin pilk suunatud samblasele metsaalusele ja ühel hetkel tõstes pilgu, oli see suur võimas kivi minu ees. Taipasin, et see ongi kuuldud Nõiakivi. Juuresolevalt sildilt sain kinnitust. Kivi ümber kasvasid kärbseseened. Mind valdas eriline tunne, justkui miski oleks mind selle iidse pühapaiga juurde juhatanud ilma , et oleksin ise teadlikult teda otsima tulnud...