Hiid Kalmõpettäi asub Võrumaal, Setomaa vallas, Härma külas ja minu kodupaigast linnulennult umbes 2 kilomeetri kaugusel. „Haaviku Aksel ja Sõrmuse Neti on kõnelenud nii “Taelova kiriku papp olla olnud väga pahane, et Härmä ja ümbruskonna külade inimesed ei tulnud kirikusse õigeusu pühadel, vaid pidasid ikka au sees oma maausulisi kombeid ja talitusi. Küll olla proovinud õigeusu pühamees kirikusse rahvast käima saada meelitamisega, küll hirmutamisega. Olla papp sättinud kirikupühade ja maausu pühade ajad ligistikku, kuid ei midagi - setud hoidnud ikka kinni oma kommetest ja kirikuskäigu jaoks aega ei leidnud. Ühel kurjal päeval otsustanud Taelova kiriku papp maha põletada setude tsässona Härmäl, sest selles hoiti maausku ikka aujärje peal. Juhtunud olla see kõik nii arvata kolmsada aastat tagasi. Pärast seda hakanud Taelova kirikus toimuma imelikud õnnetused. Papp läinud kärna ja surnud peagi ära.“ (Margus Timmo, 2018) "Härmä tsässon ei asunud päris samas kohas, kus seisab praegune tsässon. Vana tsässona tagumine sein, mis pühaseid kannab, olevat olnud selle koha peal, kus praegu on kalmõtõpettäi. See puu olla kasvama hakanud pühaseid kandva seina koha peale just pärast seda, kui tsässon maha põletati. Selle püha pedaja vanuseks arvatakse olevat ligi kolmsada aastat." (Margus Timmo, 2018) Eesti giidide veebilehel on kirjutatud: "Aleksei Haljasmets meenutas, et nüüd võssa kasvanud künka hari oli tema lapsepõlves lage ja kaetud madala muruga nagu taluõu. Männi võra olnud ümara kujuga. Praegune kuju tekkinud talle seetõttu, et mänd peab pealetükkiva võsaga valguse pärast võitlust pidama. Et mänd kasvab vanadel kalmudel, olevat küll täitsa kindel. Külarahvas kõneldnud, et need olevat sõjaaegsed hauad. Mitte viimasest sajandist, vaid palju vanemad. Vahel, kui mäe jalamil kartuleid võetud, ilmunud mullast välja muiste maetud inimeste luid. Lapsepõlvest mäletas ta ka seda, et inimesed käinud männi juures palvetamas. Mida nad seal täpsemalt tegid, Aleksei ei teadnud. Samas naabruses kasvanud ka kadakas, mida samuti pühaks peeti ja kummardamas käidi. Kadakas kuivanud mitukümmend aastat tagasi. Mändi austatud kõige rohkem ühel kindlal päeval, toomapäeval. Toomapäev on rahvakalendris oluline jõulueelne püha ja seda tähistati 21. detsembril. Siis toonud mehed puule näiteks viina ja hiljuti abiellunud naised paari uusi kindaid või sukki. Mõned tulnud ka selleks, et end ravida. Männile ohverdatud münt ja palutud tervenemist. Mitmete pärimuste järgi kasvavat mänd vana kabeli ehk tsässovna asemel, mis kunagi ammu maha oli põletatud." (Hendrik Relve, 2003) 2001. aasta seisuga oli puu kõrguseks 12 m ja tüve ümbermõõduks maapinna ligidalt 261 cm. Männi kõrval asub tsässon, mis on ehitatud 300 aastat tagasi hävinud tsässona asemele Margus Timmo eestvedamisel ja ümbruskonna külade (Ignasõ, Navikõ, Lindsi, Härma) inimeste toetusel ning kaasabil. „Timmo Lembit on rääkinud, mida tema mäletab oma lapsepõlvest: „Härmä küla surnud kanti lahtise kirstuga püha pedaja ja püha kadaja vahele. Tooma püha kattai oli väga võimas, läbimõõdult nii 30 - 40 sentimeetrit. Surnukirst pandud selle alla. Seal jäeti surnuga hüvasti ning kirstule pandi kaas peale ja edasi kanti kirst Obinitsa kirikusse, surnuaiale.“ Vana tsässonaga seotud kombed on olnud nii püsivad, et tsässonat ennast pole ligi 300 aastat, aga surnud viidi ikkagi sellesse väega kohta, seda veel 20. sajandi viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatelgi. Kuuekümnendate aastate alguses oli kattai juba kadunud. Kaua aega oli näha kadaja känd.“ (Margus Timmo, 2018) Allikad: Relve, H. (2003). Härma kalmepettäi. Vaadatud 13.10.2022 http://www.eestigiid.ee/?SCat=40&CatID=0&ItemID=1308 Timmo, M. (2018)