“Ristimetsad on okasmetsad või segametsad. Kohati võib puudel olla rohkem kui üks rist. Eriti Lõuna-Eestis Põlva ja Rõuge kihelkonnas on püütud jälgida, et lähisugulaste ristid saaks tehtud samale puule. Nooremad inimesed, kellele rituaali tähenduslikud nüansid on kaugeks jäänud, püüavad risti lõigata puusse, kus on juba mõni rist ees. Pärimus räägib, et kunagi peeti metsavahti kurja silmaga inimeseks ja et ta ikka tõesti koju ei pääseks paha tegema, tehti kalmistuteele korduvalt riste, sealhulgas ka vahtrapuule, millele tavaliselt riste ei lõigata. Sinna, kuhu rist puu pääle tehti, surnu ei hakka käima - nüüd saab ainult ristini. Nii tehti ka kuuse ja kase peale. Kui traditsiooniks on saanud, ei igal inimesel on oma ristipuu, siis vaadati see päev varem valmis. Ristipuu pidi tingimata olema elus ja ilus puu ning paistma kätte kõikidele teekäijatele. Oli juhtumeid, kus puu polnud enne valmis vaadatud ja kogemata asuti risti lõikama surnud puu tüvesse. Selle peale jäeti toiming pooleli ning otsiti uus elus puu. Meessoost surnule lõigati rist okaspuusse ja naissoost surnule lehtpuusse. Pärimus ütleb, et ristlilõikaja peab kindlasti olema mees. Parem kui sugulane või ristipoeg. Kunagi oli ühel Vanaküla ristipuul löödud nael risti südamesse. Kadunuke oli hakanud kodus käima. Siis selgus, et naisterahvas risti lõiganud. Sugulaste seas enam mehi polnud. Pärast oli keegi õpetanud, et lööge nael risti sisse, saate rahu. Selle olevat siis naabrimees löönud. Seda ei tea, kas lõpuks said rahu või väsis kolistaja lihtsalt ära.” Kasutasin Marju Kõivupuu raamatut “Hinged puhkavad puudes” ristipuude pärimuse uurimiseks.