Oli kena sügispäev ning kulgesin kahel rattal mööda esivanemate varasemaid elupaikasid mis asusid mitte kaugel Sipa pärnast. Võib olla olin seal käinud lapsena, aga kindel pole. Vaatlesin puud lähemalt ja kaugemalt ning kui nüüd võtta aeg ja lihtsalt vaadata siis arvatavasti näeb igaüks omajagu mida puude võrad jutustada võiksid. Jätan siinkohal sõnamata mida näen ja tunnen ning see polegi üldse oluline. Oluline on see, et füüsilised kehad kes praegu ja ka tulevikus siin ringi jalutavad mõistaksid paiga olulisust (pean silmas kogu maakera) ning jätaksid ego põhise kõrvale ning saaksid aru, et oleme siin külalised ja väga lühikest aega.