Uuurisin looduslike pühapaikade kaarti ning otsustasin minna endale lähmiasse. See osutus ka üheks unikaalsemaks ühapaigaks, mida näinud ja külastanud olen. Sinna saamiseks pidin minem maanteelt kõrvalisele teele, parkima spordihoone juurde ning seal edasi kõndima jõe äärest, kuhu tundus, et läheksin kellegi tagahoovi. Kell oli saamas 18.00 ning päike oli loojumas, jõevesi sillerdas maagiliselt ning kivi nägi vees väga pühalik välja. Huvitav oli seal olles mõelda, mida kunagi seal ümber tehti- kuidas loodeti saada imettegevat ravivõimet ja kuidas tuli koogukond ühte pühapaika kokku ja uskusid millessegi ühisesse.