Jägala juga on alati olnud mulle ja mu emale midagi erilist. Mäletan, kuidas ema viis mind siia juba siis, kui olin väike. Olime justkui vetevoo ääres seistes osa millegi suuremast. Juga on olnud meie vaikne koht, kuhu pöördume, et leida rahu ja vabaneda igapäevaelust – koht, kus vesi langeb kaljudelt alla nii kindlalt ja järjepidevalt, et unustame seal kõik muu. Sel päeval, kui ma selle pildi tegin, oli taevas täiuslikult sinine ja üksik puu seisis uhkelt joa kõrval, justkui valvaks seda paika. See hetk tundus nii ajatu, nagu kõik maailmas oleks paigas ja liikumas oma rütmis.