Septembri alguses viisin sõbra Saula Siniallikatele. Kükitasime allikate juures maha ja olime igaüks oma vaikuses. Maantee müra kostub seal küll läbi puusalu kõrvu, aga tore on mõelda ja vaimusilmas näha aegu, kui vaikust oli palju rohkem, nii inimeste sees kui väljaspool. Saula Siniallikad, eriti Valgeallikas, on iga kord ja isegi iga hetk juba natuke muutunud, iseteadlik ja isemoodi. Seal on kõiksugu inim- ja loomafiguure ning abstraktseid kujundeid, ent sel korral valvas korda ja hoidis allikal silma peal selgelt Allikamehike.