Selle paiga leidsin tänu oma töökaaslasele, kes elab Kirna lähedal ja rääkis mulle kabelist ning endisest hiiemäest. Üksi poleks ma seda kunagi üles leidnud – kabel on võssa kasvanud ja teed pole peaaegu nähagi. Töökaaslane saatis mulle isegi video, kust täpselt läbi minna, et ma õigesse kohta jõuaksin. Kirna kabel ehitati enne 19. sajandi algust hiiemäele, kus rahvajutu järgi kasvasid iidsed pühad pärnad. Viimane pärn raiuti maha põhjendusega, et “eestlased käivad siin paganatele palvetamas ja ande toomas”. Seega rajati mõisnike kabel otse loodusliku pühapaiga peale – püha maa katteks. Üks tuntumaid legende räägib salakäigust, mis viis mõisast kabelini, et rünnaku korral pääseda vaikselt põgenema. Teised on vihjanud, et maa sees on endiselt sissevarisenud võlve, mis võivadki selle käigu jäänused olla. Kui ma kohale jõudsin, mõjus paik korraga väga põnevalt ja samal ajal hirmutavalt. Vaikus, lagunenud sambad ja varemed lõid tunde, et aeg seisab. Ausalt öeldes kartsin seal olla – õhk oli justkui tihkem kui mujal. Samas oli selles kohas palju maagiat. Midagi seletamatut ja väekat. Tundus, et see maa elab ja mäletab – hiit, mõisnikke, lugusid ja inimesi, kes on selle kohal olnud.