Tee kirjadega kivini oli oluliselt lihtsam, kui esialgu kartsin. Jõudsin kivi otsima õhtusel ajal ja metsaalune juba hämar. Ainus põhjus miks ma ikkagi metsa astusin oli see, et märkasin maanteelt metsa suundumas metsloomade rada. Pinnas oli pehme ja kitsede jäljedki veel näha. Olin mõnikümmend sammu metsas sees kui mõtlesin, et lähen tagasi. Metsaalune on liiga hämar ja risune, et sealt üldse midagi leida. Tegin enne välja minekut tiiru ümber enda telje ja märkasin endast kümne sammu kaugusel valget posti. Kiiresti võtsin sammud sinnapoole ja seal ta oli. Suurem osa kivist oli sambla ja risu alla mattunud aga salakirjad kenasti nähtavad. Kui leiduks ainult keegi, kes neid lugeda oskaks. Rahvapärimus räägib, et Rootsi sõja ajal olla üks tähtis Rootsi sõjaülem kivi alla maetud ja sõjaplaan raiuti kivile. Kalevipoja luisu nimetuse on kivi saanud ilmselt seetõttu, et Kalevipoeg üle Vooremaa enda tükke käis tegemas. Küllap ta Laiuse kihelkonna heinamaid niites enda luisu maha pillas ja sinna see jäi. Selle kohta miks kivi ka Kohtukivi nime kannab, ametlikke pärimusi teada ei ole. Keegi, kes enne meid kunagi kivi juures oli käinud, oli sinna väikese andami jätnud. See sütitas minu väikest kaaslast kivi ümbrust ja selle pinda veel terasemalt uurima aga ei leidnud ta sealt enam midagi. Minul oli aga võimalus rääkida miks andameid pühapaikadesse jäeti ja miks neid sealt kaasa ei tohi võtta. Ei tulnud meiegi sealt ilma andamit jätmata ära ja küllap on ka järgmistel pühapaiga külastajatel põnev kivilt midagi leida.