Mäkiste koobas sai valituks tänu lastele. Peres kasvab kolm poissi (7kuud, 4a ja 6a), kellest kaks suuremat otsustasid, et oleks põnev minna avastama ühte koobast. Ka mulle pakkus see huvi, sest tegemist on suure liivakivikoopaga, ning millega on seotud ka mitmeid pärimusi. Mäkiste koopani jõudmiseks kasutasime Looduslike pühapaikade kaarti. Jõudes autoga teeäärde, kust edasi tuli jalgsi koopani matkata, ootas meid viit kirjaga: ''Ettevaatust - kariloomad! Sisenemine omal vastutusel. Koplist läbiminek kooskõlastada telefonil...''. Nii me siis helistasime ja küsisime luba. Meilt küsiti veel, kas teame, millises suunas liikuda. Seejärel juhendati meid, et kui vaatame metsa poole ehk koopa suunas, on kaugelt näha kõrget kuivanud kuuske - seal asubki Mäkiste koobas. Kuusk eristus tõesti kõikidest teistest puudest ning selle järgi oli väga hea orienteeruda (lisatud pilt). Koopani tuli mööda põllu- ja metsarada kõndida umbes 1km, kui mitte rohkem. Päris koopa juurde jõudmiseks tuli lõpus laskuda mööda väga järsku nõlva. Seal oli küll laudisest trepp, kuid see oli juba üsna mädanenud. Koobas on umbes 12,5m lai, 6,5m sügav ja kuni 3m kõrge ning selle pindala on ligikaudu 69 ruutmeetrit. Koopaava on umbes 5m lai ja 2,5m kõrge. Koopa põhi on liivane ning vanemate kirjelduste järgi on koopast kunagi välja nirisenud ka allikas. Koopa seintel oli näha rohekat sammal või hallitust meenutavat kihti ning arvukalt seintesse kraabitud nimesid ja graveeringuid. Ümberringi on mets ja rajad. Maimu koobas asub keskdevoni lademe punase liivakivi kihtides. Arvatakse, et koobas on tekkinud allika või oja ,,kulutava'' tegevuse tagajärjel. Koopas voolanud oja kohta leidub märkmeid ka mitmes selle paigaga seotud muistendis. Arvatakse, et kunagise allika võis enda alla matta koopa laest varisenud liiv. Võimalik on ka põhjaeetaseme alanemine, sest praegune allikas asub umbes 40m kaugusel koopasuust Halliste ürgoru poole ning voolab välja ligikaudu 2m koopa põhjast madalamal. Mäkiste Põrguhauda on kasutatud sõdade ajal pelgupaigana ning pärimuse järgi on see olnud ka Vanapagana elukoht. 1889.aastal kirjutas Ernst Kitzberg loo, mille järgi elas Mäkiste põrguhauas Vanapagan. Pärimuse kohaselt hakkasid inimesed järjest rohkem vaimulikke laule laulma, mitte ainult kirikus ja kodudes, vaid ka väljas tööd tehes. Vanapaganale see ei meeldinud ning lõpuks olevat ta oma elupaigast lahkunud. Veel räägitakse Mäkiste ja Karksi põrguhauas elanud Vanapaganatest, kes suhtlesid omavahel ning olevat teineteisele leivalabidat või leivapätse visanud. Sellest pärimusest leidub Eesti Rahvaluule Arhiivist erinevaid variante. 1961. aastal Eesti Rahvaluule Arhiivi kogutud pärimusteate järgi olevat Mäkiste põrguhaud ehk Maimu koobas varem olnud nii suur, et seal sai isegi hobuse ja vankriga ümber pöörata. Hiljem oli koopa esiosa sisse langenud. Samas kirjeldati seal ilusat punast liivakivi, puhast pehmet liiva koopa põhjas ning nurgast maa sisse minevat madalat käiku. Ka juba tol ajal oli koopa seintesse kraabitud nimed. Tänapäeval tuntakse kohta väga hästi ka Maimu koopana. Nimi on seotud August Kitzbergi jutustusega ,,Maimu'', mis ilmus 1892.a. Teos sai väga populaarseks ning selle kaudu hakati ka Mäkiste põrguhauda järjest enam Maimu koopaks kutsuma. Kohalikud nimetasid paika juba rohkem Maimu koopaks ning seostasid sellega Kitzbergi jutustuse sisu.