Külastasin varakevadel sõpru Karulas ja vaadates Eesti kaarti märkasin, et Tamme-Lauri tamm asub üsna lähedal. see maagiline puu oli juba palju aastaid seisnud mu kaardil märkega "tahan minna". pilt Tamme Lauri tammest oli mind paelunud juba pikki aastaid, olles olnud seda vaadanud 10 kroonise rahatähe pealt, vahepeal on kroonid ka eurodeks vahetunud, aga puu oli oma silmaga endiselt nägemata. jõudsingi arusaamisele, et unistused on täitumiseks ja jätkasin oma looklevat teekonda mööda kaunist Eestimaa loodust Urvaste poole. kohale jõudes ja vaikselt Tamme Lauri tamme poole jalutades oli imeline tunne. kauge unistus, mis iga sammuga aina suuremaks ja tõelisemaks muutus. istusin puu alla ja toetasin oma selja vastu tüve, tundes seda väge, tuge ja ühendust. mõtiskledes kuidas 700 aasta jooksul pole ta kuskil ära käinud, on oma tugevate juurtega paigal püsinud ja kogenud nii elu ilu kui ka valu. kui palju saladusi ja palveid on talle jäetud. kui palju inimesi on seal olnud enne mind ja kui palju inimesi jõuab sinna veel. puu, mis toob kokku rahvad nii lähemalt kui kaugemalt - eile, täna ja homme. peatusin seal oma autokodu Helgaga kolm päeva ja nautisin seda unustamatut vaatepilti justkui oma koduhoovist. hindamatu kogemus, mis jääb minuga igaveseks. Tammõ-Lauri tamm on kõige kaunim just südamega vaadates.