Kahtlemata on linnnused väärtuslikud ja põlisrahva jaoks ka pühad paigad. Kuna Võuküla maalinn on rajatis ja puuduvad andmed, et seda oleks hiljem kasutatud looduslikud pühapaigana, ei ole see kuvavõistluse teema. Korraldaja]

Seda kohta olen vist piilunud päris mitu aastat, aga nüüd sai siis peale viimast viljakoristust lõpuks ära käidud. Kui võtta arvesse, et jumalate elukohaks on peetud ka taevas lendlevaid pilvi, siis antud koht võiks olla eestlaste muistsete jumalate kojaks=) (sarnaselt Uku koopaga). --- 2010. aastal leiti arheoloogiliste väljakaevamiste käigus linnuseõuelt 50cm sügavune postiauk ja selle lähedalt ka tulease(delfi.ee), ning seega võib ka oletada, et tegemist oli hoopis püha paiga või kultuuri- või paadiehituskeskuse, mitte linnusega? --- Mina pean kõiki maalinnu looduslikeks pühapaikadeks, sest need kohad on seotud meie esivanematega, pakkunud neile ka kaitset ning peavarju, ning tänapäeval on vajalik omakorda neid paiku kaitsta samasuguste ahnete inimkäte eest=( (sh nende kohta teadlikkust tõsta). --- Hiied on kunagised pühapaigad, mis kuuluvad meie põlisesse paikkondliku iseloomuga loodususundisse ehk maausku ning olid omased eelkõige Lääne- ja Põhja-Eestile. Hiite kasutamise traditsioon algas tõenäoliselt juba muinasajal ning hääbus 18. sajandi jooksul. Hiitesse koguneti pidustuste ajal, seal toimetati avalikke rituaale. Kindlasti käidi seal ka üksi. Vägeva paiga rahu, esivanemate ja loodusjõudude lähedalolek arvati muutvat inimese terviklikumaks ja tervemaks. Hiie peamiseks osaks on peetud maapinda ja seejärel kõike seda, mis seal looduslikult kasvab või asub. Hiiepuudeks olid tammed, pärnad, pihlakad, jalakad ja teised lehtpuud, okaspuudest sagedamini kadakad. Hiie juurde kuulusid sageli ka hiiekivid ja -allikad. Hiiepaigaga on seondunud mitmeid keelde. Hiies ei niidetud heina, ei nopitud marju ega karjatatud loomi. Selles kohas ei vannutud ega sõimeldud. Keelud kehtisid ka hiide toodud ohvriandide võtmise kohta. Usuti, et keelust üleastujat tabab õnnetus või haigus. 17. sajandil hakkas kirik tõsiselt hiite, kui paganlike kultusobjektide vastu võitlema. Paljud pühaks peetavad puudesalud raiuti maha. Seetõttu on tänaseni väga harva säilinud hiiesalusid, enamasti on alles vaid üksikud pühad puud. Kuna hiie pühadus lähtub aga maapinnast, on hiis alles seni, kuni säilib tema pinnas. (Saula siniallikas - Eesti Maanteemuuseum) --- "Kaitseehituse iseloomu järgi otsustades kuulub linnamägi II aastatuhande algusesse. Võluküla „Kindralihauda“ on nimetatud J. Jungile saadetud kirjades. Lähemalt on teda kirjeldanud O. Ugart Räpina kihelkonna kirjelduses 1922. a lk 23. O. Ugartilt pärineb ka linnuse esialgne plaan-skeem. J. Jungile saadetud kirja andmetel olla linnuselt kaevamisel paari jala sügavuselt leitud põlenud prügi ja süsi. 1951. a augustis inspekteeris linnust H. Moora, kes tegi siin ka vähemaid proovikaevamisi. Nimetatud proovikaevamistel tehti kindlaks, et linnusel puudub kultuurkiht. Rahvapärimuse järgi olevat linnusele maetud rootsi kindral Kolberg koos oma kullast mõõgaga, siit ka linnuse üsna omapärane nimetus „Kindralihaud“. Linnust on kirjeldanud E. Tõnisson ja H. Moora" (muinas.ee)