Juunipäevade lämmatavast kuumusest Odalätsi jahutavasse varju põgenemine, kus sai hingata ja vabalt ringi kõndida, ilma et sårk selga kleepuks ja janu väljakannatamatuks muutuks, oli nagu kingitus, mida sellise suvega endale teha. Allikad püsisid oma metsavaikses rahus, teadmata midagi tulikuumast suvest või ...eesootavatest suvedest. Püsisid iidses, mahajäänud, muutusteta ajas, mida kusagil ei ole enam ja see mõjus niisama rahustavalt nagu vahel mõni õhtune helk teel või veel, mis vallandab mälestusteahela.