Kirjeldus
Ühel sügisõhtul tekkis vastupandamatu soov minna vaatama, kuidas maale laskuv udu mähib endasse Väkra püha hiie ja hiiekivi. Pimenes kiiresti ning vaatamata sellele, et udu oli juba tõusnud heinamaade kohale, ei liikunud ta mitte hiie poole, vaid tõmbus sellest aupaklikult eemale. Müstiline hetk valguse ja pimeduse piiril. Lähenedes hiiekivile, et teda jäädvustada ka õhtuses vaikelus, otsustasid fotoaparaadi akud tühjaks saada. Või siis ei tahtnud kivi, et temast sel hetkel pilti tehakse. Laskusin maha ning palusin, et võiksin vähemalt ühe võtte teha. Ja selle ühe võtte ma saingi.