Välismaal elades tekkis mul suur koduigatsus ning sellega seoses tahtmine kodukultuuri sügavamalt mõista. Tulin koolivaheajaks Eestisse, tegin taustatööd looduslike pühapaikade kohta ning otsustasin mõningaid neist ka väisata. Alustasin kodukandist. Arvasin, et olen kõik vajaliku kaasa pakkinud - oma kobaka 80ndate filmikaamera, filmirullid, statiivi ja valgusmõõdiku. Olin ootusärev. Õnneks ristusid minu teed vahetult enne minekut kohaliku poisiga, kellele tegid nalja minu lihtsad matkasaapad. "Tee hiieni on soine" ütles ta. Kummikuid ma üles ei leidnud, küll aga nõukaaegsed kirsad. Mitu numbrit suuremad saapad mu jalas olid sama rasked kui fotoaparaat mu käes. Sumpasin ja olin valvas, et kaamera oleks kindlalt haardes ning et vesi saapasäärest kõrgemale ei tõuseks. Ebamugav matk hiiepaika päädis aga ebamaise vaatega Kahala järvele. Uuri hiiepaigal oli eriline vaim, mida meenutab mulle see pilt.