Suvesooja ärasaatmise vaatemäng Ugurannas. Selle aasta suvesooja viimastel päevadel tekkis soov teha üks suvesoe jalutuskäik Harjumaale Ugu randa (Uguranda).  See paikkond (rand, metsad, meri) Harjumaal Kaberneemest edelas olnud vanal ajal püha. Eisen kirjutab raamatus "Esivanemate ohverdamised", et Kuusalus hüütakse randa Kaberneemest Ehasalu (tänapäeval Ihasalu) poole Ugu (Uku) rannaks, ranna lähedal olevat metsa Ugu (Uku) metsaks ja üht sügavat kohta seal ranna kohal meres Ugu (Uku) hauaks. Vanal 1850. a Kodasoo (Kotzum) mõisakaardil kajastub mereäärse kohanimena Kaberneemest edela pool Hugo mets. Ehkki ma olin selles paigas ka ennem käinud, oli seekordne käik hoopis teistsuguste killast - oma olemuselt palju sügavam ja vaatemängulisem - oleksime justkui vaatama sattunud mingit müütilist etendust. Algas see kõik kohe autost välja tulles. Esimene asi, mis tee peal (metsatee Ugu randa) pilku püüdis, oli selge uruz-nimeline ruunimärk. Tegin tähelepaneku, et uruz ruun vastab U-häälikule. Niisamuti algab U-häälikuga ka selle paiga nimi, millesse me sisenesime, ja läbi selle siis ka selle paigaga seotud läänemeresoomlaste peajumala Uku nimi. Ranna juurde jõudes märkasime, et suur üliheledus ehk päike, kes oli alles hetk tagasi veel üsna kindlalt kõikjale oma soojust ja heledust külvanud, oli hakanud nüüd pealetulevate äikesepilvede tõttu eemale tõmbuma. Taevasse hakkas juurde tekkima aina rohkem ja rohkem tumedaid äikesepilvi. Rannas olles oli näha, kuidas eemal linna pool algas suuremat sorti vihmasadu. Lõi sagedasti välku ja müristas korralikult. Jäime randa ühte kohta kohale ja otsustasime seda vaatemängu natuke jälgida. Edasine osa oligi kui selle etenduse kulminatsioon - päike, kes oli küll suures osas juba vihmapilvede eest taandunud, jätkas veel siiski taevalaotuse haaranud tumedate äikseliste vihmapilvede vahelt siit-sealt oma valguskiirte saatmisi. Ka meie kohal oli taevas veel sinine. See meenutas seal kui mingist sinist saarekest. Alguses oli see suurem, sealt edasi aga kahanes see taevasaareke järk-järgult väiksemaks. Nagu siis mäletan, oligi see viimane koht, kust veel sinitaevast näha sai, muu taevalaotuse olid vihmapilved juba endasse haaranud. Vaid pilvede vahel siin-seal olevatest väikestest pragudest paistis päike. Kuid iga hetkega jäid ka need praod ja praokesed järjest väiksemaks ning seeläbi jäi iga hetkega maa peale vähemaks ka taevast tulevat valgust. Ootasime huviga, kas tuleb siis ka mingi edasiarendus sellele etendusele - kas saadab Uku vihmapilve ka meie kohale või juhtub midagi muud? Ennem kui piltlikult öeldes valgus kinosaalis täiesti ära kustutati, juhtus siiski veel midagi muud - meie kohal oleva sinise taevasaarekese sisse ilmus vikerkaar. Oli väga meeldejääv ja eriline tunne olla vikerkaarega värvitud üksiku väikese sinise taevasaare all ja samal ajal kõikjal mujal tumedad vihmapilved ning aeg ajalt taevasse ilmuvad äikesenooled ja müristamised. Olime seal veel mõned hetked ja saades aru, et jumalik etendus hakkab lõpule jõudma, tänasime Ukut ja asusime sealt tagasi oma koduteele. Tähelepanuväärne on siin see, et läänemeresoomlaste peajumal Uku ongi seotud just äikese ja müristamisega. Vähemasti nendega seoses mainitakse teda kõige sagedamini.