Mu esimene teadmine Rautsi kivist on lapsena igiammuses Eesti Naises nähtud mustvalge foto lagedal väljal väiksemate kivide seltsis lebavast hiigelrahnust, mille kohta mamma rääkis, kuidas minu ema (s.1952) lehmi karjatades kadunud loomi kivi otsas istudes silmata püüdnud. Ka olnud kivise maamärgi kõrgustest näha linnulennul 9 kilomeetri kauguses Karja kirik (Meie Maa, 10.08.1933), rääkimata poole lähemal olevast Öörikust. Loomulikult käis sinna juurde legend härjast, kelle hunt viimaks Rautsi kivil kätte saanud ning kus nad elu ja surma peale võitlust pidanud. Too tume jälg üsna kiviseina tipul ongi jäänud surmaheitluses loomalt, punakas toon on hundile alla jäänud härja veri, mis kivi mööda maha nõrgunud. Praegu on 1937. aastal kaitse alla võetud Rautsi kivi juurde viivad rajad üsna metsa kasvanud ja kivi, mis varem juba kaugemalt läbi puude silma hakkas, on suurusele (umbes 6x5x4 m, ü=22 m) vaatamata pigem põõsastes peidus. Rahn on neljaks suureks tükiks lõhenenud, väidetavalt purunes praguline pirakas pakase käes. Kiviseinte vahele on moodustunud trepp, mida mööda üles laele pääseb. Ühte prakku on keegi väike külaline peitnud kastitäie kallisasju. Kivi ümbrus on täis suuremaid ja pisemaid sugulasi, sealsamas kõrval jookseb vana sammaldunud kiviaed. Kordi Rautsi kivil käinuna avastasin alles sellel aastal, et tal on nägu. Vereplekiline unes naeratav malbe nägu.