Hiie loomine 2012 Nõmmkülas Lääne-Virumaal, Väike-Maarja vallas. Kord kui kevad hakkas vaikselt lahti rulluma üle metsa ja niitude, rändas Marian mööda külaäärseid radu. Ta oli otsimas midagi, mida ei osanud sõnadesse panna – kohta kus tunneks et süda on õiges kohas, kus maa ja inimene räägivad omavahel vaikselt, iidses keeles .Ta jõudis kõrgemale künkale keset põldu, kust avanes vaade üle terve küla. Seal, tuules õõtsuvate kõrte ja vaikse linnulaulu keskel, tundis Marian midagi erilist – justkui oleks see paik kunagi olnud püha. Ta sulges silmad ja hingas sügavalt sisse. See ei olnud lihtsalt tuul, mis teda puudutas – see oli mälestus. Tundus et künka jalamil on maa vaikides oodanud, et keegi tuleks ja ta uuesti ärataks. Selles sisimas äratundmises otsustas Marian, siia ta loob oma hiie. Koos perega istutati künkale kaksteist puud, kuus tamme ja kuus pärna. Puud istutati ringina, tähistades ilmakaari. Nad tegid seda rõõmus, rahus ja kummardusega maa ees. Iga puu sai istutatud mõttega, austusega. See oli and maaemale ja loodusvaimudele keda meie esivanemad austasid ja tänasid. Noores hiies peeti Marianni ja Mihkli esimeste poegade Lauritsa ja Koidu varrud. Sõbrad ja tuttavad tõid noorde hiide kaasa ande. Tänaseks on puud kasvanud juba üle inimpeade. Aastate pärast sirutuvad puude ladvad kõrgustesse. Mariani ja Mihkli lapsed kasvavad suurteks, põlv järgneb põlvele. Tulevikus räägitakse – õhtu saabudes kui tuul sosistab puude lehtedes ning vahel , kui keegi tunneb, et tahab millegi suurema ees kummarduda, siis viiakse and hiide – Marianni hiide kus maa mäletab ja puud räägivad.