Kuigi olen elanud suurema osa oma elust ühes kohas, ei teadnud ma, et vaid viie minutilise sõidu kaugusel võin kogeda sellist väge, nagu seda pakkus Kiigeoru Hiiesalu. Olin varasemalt kuulnud, et koht nimega Kiigeorg eksisteerib, kuid ei olnud loonud kunagi seost, et just see sama koht on ka hiiekoht. Geoportaalist hiiekohti uurides ning koha avastades teadsin, et pean seda külastama minema. Hiiekohale mineku võtsime ema ja noorema õega ette laupäeva lõunapoolikul. Minu noorem õde oli varasemalt käinud Kiigeorus kodutütarde laagris, aga ei teadnud, et too ka Hiiesalu on. Ka minu ema oli väga huvitatud et näha kodukohas asuvat väekohta. Sõit meie kodukohast Kiigeoru hiiesallu kestis umbes viis minutit. Kaks kilomeetrit enne hiiesalu, juhatas meile suunda ka teeviit. Google Mapsi juhatuste järgi kohale jõudes nägime, et metsatuka ette on parkinud mitu autot. Parkisime teiste autode juurde ning jätkasime suunda kaardirakenduse juhendi järgi. Teel hiie poole, nägime paremal käel eravalduse silti ning kahtlesime hetkeks kas teed jätkata - samas ei teadnud me ka kuidas teisiti saaksime läheneda. Otsustasime suurema eesmärgi ja hiie väe kogemise nimel jätkata. Peale mõnesaja meetri kõndimist, märkasime metsa all kaitseväe telke - Kiigeorus oli käimas noortkotkaste laager. Õde tõdes, et ka kodutütred on samal alal telkinud. Mõne hetke pärast ilmus meie teele aga noortkotkas, kes uuris kas otsime hiide ning andis viisakalt teada, et hetkel on käimas õppused ning tegelikult me alal viibida ei tohiks. Saime temalt täpsemad juhised hiie leidmise osas ning kuidas sealt hiljem mööda põllu äärt lahkuda, ilma et häiriksime Kaitseliidu tegevust. Juba varsti nägimegi kollast, väikese katusega teadetetahvlit, millelt saime lähemalt tutvuda Kiigeoru hiiesalu olemuse ning ajalooga. Olime just jõudnud tahvli juurde, kui miski järsult meie tähelepanu püüdis. Tahvli ees, maas, paiknes mõne looma ülalõualuu valgete hammastega. Tekkis küsimus, kas keegi oli hiide toonud ohvrianni või oli see sinna sattunud loomulikul teel. Igatahes võimendas see aga salus kogetud energiat. Infotahvlist iidsete künnapuude poole liikudes nägime puuokste küljes värvilisi, eelkõige punaseid, lindikesi ja paelakesi. Neist all paremal asetses ka lohuline ohvrikivi, kuhu oli asetatud sente. Mõni künnapuu oli kahjuks ka murdunud ning näha oli vaid suuri oksi. Iidse, püha künnapuu võra oli lai ja pragunenud ning pragude vahele olid pesa loonud erinevad putukad ja ämblikud. Hetkeks ei olnud ma kindel, kas julgen ämblike kartuse tõttu puule läheneda. Õnneks oli minuga aga ema, kes tuletas mulle meelde kuivõrd võimsa väega see puu on. Nii saigi Kiigeoru hiiesalu külastuse tipphetkeks usutavasti umbes 350 aastase künnapuu embamine, laubaga puudutamine, üheskoos hingamine ja palumine, et too mind oma energiaga laeks. Soovisime väga leida ka ohvriallikat. Seiklesime selleks läbi okste, kõrge heina ja üleüldiselt keerulisel maastikul. Otsingutel kõlasid taustaks noorkotkaste relvaharjutused ning hetkeks tundsime end nagu mõnel hirmsamal ajaperioodil Kiigeorru põgenenud inimesed, kes tõid endaga kaasa ohvrianni ning nüüd julgust ja väge vastu soovivad. Allikat me ei leidnudki ning asusime tagasi kodu poole - ehk proovime kevadel uuesti. Nagu noortkotkale lubatud, lahkusime mööda põlluäärt. Tagasi vaadates nägime veel viimast korda iidseid, kaares kasvavaid künnapuid. Põlluäärse teeraja lõpus märkasin, et tegelikult oli seal olemas ka hiie suunas juhatav viit - oleksin pidanud olema algul tähelepanelikum. teabeallikad: jutustaja Brita Jõgiaas, Kastre vald Mõra küla, 2004 Kultuurimälestiste register, Keskkonnaportaal.ee