Tee kirjadega kivini oli oluliselt lihtsam, kui esialgu kartsin. Jõudsin kivi otsima õhtusel ajal ja metsaalune juba hämar. Ainus põhjus miks ma ikkagi metsa astusin oli see, et märkasin maanteelt metsa suundumas metsloomade rada. Pinnas oli pehme ja kitsede jäljedki veel näha. Olin mõnikümmend sammu metsas sees kui mõtlesin, et lähen tagasi. Metsaalune on liiga hämar ja risune, et sealt üldse midagi leida. Tegin enne välja minekut tiiru ümber enda telje ja märkasin endast kümne sammu kaugusel valget posti. Kiiresti võtsin sammud sinnapoole ja seal ta oli. Suurem osa kivist oli sambla ja risu alla mattunud aga salakirjad kenasti nähtavad. Kui leiduks ainult keegi, kes neid lugeda oskaks. Rahvapärimus räägib, et Rootsi sõja ajal olla üks tähtis Rootsi sõjaülem kivi alla maetud ja sõjaplaan raiuti kivile. Kalevipoja luisu nimetuse on saanud kivi selle järgi, et Kalevipoeg üle terve Vooremaa käis oma tükke tegemas. Küllap ta siis Laiuse kihelkonna kandi heinamaid niites enda luisu maha pillas ja sinna ta jäigi. Sellest, miks kivi ka Kohtukiviks kutsutud on, ühtegi teadaolevat pärimust ei ole. Keegi, kes enne meid kunagi kivi juures oli käinud, oli sinna väikese andami jätnud. See sütitas minu väikest kaaslast kivi ümbrust ja selle pinda veel terasemalt uurima aga ei leidnud ta sealt enam midagi. Minul oli aga võimalus rääkida miks andameid pühapaikadesse jäeti ja miks neid sealt kaasa ei tohi võtta. Ei tulnud meiegi sealt ilma andamit jätmata ära ja küllap on ka järgmistel pühapaiga külastajatel põnev kivilt midagi leida.