Teekond Tutermaa ohvrikivi juurde algas väikese ringiga. Esialgu oli plaanis pildistada läheduses asuvat tamme, kuid see jäi pullide karjamaale ning sellega me riskida ei tahtnud. Ka järgmiseks sihtmärgiks võetud allikas jäi piiratud märgistatud valdusesse, kuhu polnud samuti võimalik lähemale matkata. Nii seadsimegi suuna hoopis põllul asuva ohvrikivi poole. Võtsin selle retke ette koos oma kahe lapsega (7- ja 9-aastane). Kivi ise asub Harjumaal Harku vallas Tutermaa külas Männiku-Saare kinnistul. Kohale pääseb üsna kergelt, autoga saab sõita tee äärde ning sealt jääb kivi juurde vaid mõneminutiline jalutus põllul. Sügisesel ajal on maa seal niiske ja märg, mistõttu kummikud või korralikud saapad on soovitatav. Kivi asub praktiliselt keset lagedat põldu, vahetult elektriposti läheduses. Kuigi tegemist on ametliku kultuurimälestisega, mille juures on ka vastav märgistus, on kivi ise esmapilgul looduses täielikult peidus, see on tihedalt kattunud kõrreliste ja paksult mattunud sambla alla. Ajaloo andmetel kaevasid kohalikud elanikud selle ovaalse, pealt kumerat ja loodusliku lohuga kivi omal ajal teda katnud savikihi alt välja ning mälestisena registreeriti see 1979. aastal. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht ja pärimused seovad selle paiga esivanemate uskumuste ning vanade ohverdamistavadega. Lastega oli see üks tore avastusretk. Teel kivi juurde sain neile selgitada, mis hiis ja pühapaik üldse on ning miks esivanemad neid paiku hoidsid ja austasid. Neile pakkus see suurt huvi ja avas nende fantaasia.