Tegelikult ei oleks ma pidanud tol päeval üldse siia sattuma. Ilmastikuolud ja tihedad hoovihmad olid need, mis ajendasid mind algsest matkapaigast Mustjala ja Kaarma kihelkonnas mujale suunduma. Kuivem ja päikeselisem juhtus parajasti olema Edela-Saaremaal – sestap sündiski otsus tulla siia, n.ö. päikese kätte. Hiiepeotsa kohta täpsem teave puudub. Vanade kaartide järgi on teada, et sellist nime kandis 19. sajandil merre ulatuv poolsaare ots Karala küla lähedal. Ka sellest veidi maad edela pool asuvat madalikku nimetatakse näiteks tänaseni Hiiebekuivaks. Oma nimele tuginedes võis see paik vanasti olla pühakoht – iseküsimus on, kui suurt ala see täpsemalt enda alla võttis. Omamoodi huvitavad on ka siinsamas lähedal, mõnisada meetrit kaldast eemal asuvad kiviringid või kiviringilaadsed konstruktsioonid.