Jägala juga on olnud minu jaoks alati veidi müstiline paik. Esimest korda viis ema mind siia, kui olin alles väike, ja sellest peale on juga jäänud meie traditsiooniliseks sihtkohaks. Mäletan alati hetke, kui jõuan joa lähedusse ja kuulen juba eemalt vee kohinat – see heli on nii võimas ja ometi rahustav, nagu tervitaks juga meid tagasi. Sel korral, kui seda pilti tegin, oli ilm just parajalt pilvine, ja päike piilus läbi pilvede, andes veele kuldse läike. Nägin, kuidas veemass langes kaljult alla, justkui peatuks hetkeks õhus, enne kui kadus vahtu löövasse allavoolu. Selle pildi tegemisel tabasin midagi ajatut – nagu oleks kogu loodus just selles hetkes täiuslikult paigas. See on Jägala joa võlu: alati muutuv, kuid alati sama võimas, tuues kaasa uued mälestused ja vana rahu.