Ema viis mind Saula Siniallikatele, sest ta teadis, et see koht on midagi tõeliselt erilist. Olin ainult kuulnud, et vesi seal on selge ja omapäraselt sinine, kuid kohale jõudes mõistsin, miks inimesed peavad seda paika pühalikuks. Allikate vesi oli nii läbipaistev ja rahulik, et tundus justkui hoides enda all kõiki neid lugusid ja saladusi, mis minevikus on sinna jäetud. See ainus kord, kui seal käisime, oli nagu sügav pilguheit looduse saladustesse – hetk, mil sain tunda, et loodus varjab endas rohkem, kui oskame arvata.