Terve grupiga sai rännatud Karjakülas hiiemäele, mida seal kutsuti Pähklimäeks. Pea kõigil oli kaasas and - mõnel punane pael, mõnel isetehtud ese, mõnel raha ning teistel soojad tervitused hiiehingedele. Tehes mäele tiiru peale, jõudsin suure kaseni, mille ees oli andidega kaetud kivi. Ühtäkki tabas mind tung see kask punaste paeltega korralikult ära ehtida. Seon ja punun rahulikult, sest seda tuleb hingega teha. Järsku tundsin keset punumist ülevoolavat üllatus- ja rõõmutunnet! Kuid miks? Olin ju ise rahulik ja kedagi ümber polnud... Panin käe vastu kaske, kes ju ometi meie pärimuses ka murede ja juttude kuulajaks on, ja tundsin... tal oli hea meel, et keegi teda üldse mäletab ja veel ka ehtida soovib. On ju viimasest korrast möödunud palju aega... Ka hiiehinged, kes on nii puudes, lehtedes, igas rohulibles kui ka mullas meie jalge all, soovivad, et keegi neid mäletaks ja neist lugu peaks. Tahavad ju nad ka meile head vastu anda ning muutuvad üksikuks kui neid ei mäletata. Ärge unustage ka neid hingi külastada.