Paljud inimesed on seda allikat vaatamas käinud ja siis sinna kulda ja hõbedat visanud. Selle kulla ja hõbeda kogunud haldjas kokku ja valmistanud suure kirstu. Nüüd tõuseb ta üks kord aastas, neljapäeva öösel nähtavale kell 12. Kui keegi sinna valvama on tulnud, langeb kirst mürinal tagasi. Allikavarandust valvab allikavalvur allika Tölp, kes jälgib hoolega, et keegi midagi ära ei vii. Ükskord läks sinna marju tooma üks Mari Uutman. Oli oma korvid täis toppinud ja minema läinud. Aga ei saa, ikka sealsamas tagasi, kus ta minema hakkas. Korraga saabki vist välja, aga vaata, temal seisab ees üks suur pikk vanamees, suur habe ees ja suur pikk pussnuga käes: Kui sa siit mööda lähed, ma su tapan. Nõnda hulkus ta kolm ööd ja päeva. Nii kui välja hakkab minema, nii vanamees pussiga vastas. Siis tuli tal meelde, mis ta onu oli talle öelnud. Siis ta oli kõik omad riided pahempidi keeranud, nii särgi kui pasled ja sukad. Siis oli uuesti selga pannud ja tagurpidi Isameie palve 3 korda ära lugenud. Siis oli välja pääsenud. Tölbist saanud lahti ainult siis, kui Issameiet loeti. Kõige parem olnud ohverdada noore kuu ajal, neljapäeva- või laupäevaõhtul, ja hea oli ohverdada ka jüripäeval, jaanipäeval või mihklipäeval. Kui võtta allika juurest ära mingi and siis olevat selle isiku haiguse saanud, kes seda ravima oli tulnud. Allikal tervendades on öeldud ka loitsusõnu: Maaisandad, maaemandad, Maahärrad, maaprouad, Maa noored neitsikesed, andku X tervis kätte!