Pean tunnistama, et ma ei ole viimase kümne aasta jooksul teadlikult hiies käinud. Seda enam tegi selle kogemuse erilisemaks asjaolu, et mu pere soovis kaasa tulla. Leidsime looduslike pühapaikade kaardilt kodust ligi 20 km kauguselt niivõrd hästi hoitud pühapaiga, et muru oli nõnda värskelt niidetud, et pidin isal paluma auto kinni pidada, et me päris hiieni välja ei sõidaks. Jäi mulje, et kõrvuti asuva Risthallika talu rahvas seda arvatavasti hooldab. Allikasilmal on armas südant meenutav kuju ja sillerdav heli ning selle seest võis täheldada “harakavarandust”: erineva suurusega sente ja muid sätendavaid ohverdusi. Allikaoja vool oli üllatavalt kiire ja see käänas võsa sisse ning kaugemal jõudis suuremasse veesilma, millest avastasime keset oktoobrikuud vesiroose. See vaatepilt vaid kinnitas allika väge ja puhtust. Seda kinnitab ka Kultuurimälestiste registrist leitud 1977. aasta raport, mis tugineb Jõgeveri allikale ja nimetab seda ohvriallikaks, mis oli tuntud silmahaiguste ravimiste eest.