Muinsuskaitse alla võeti kolm looduslikku pühapaika, mis kaardistati 20, 11 ja 5 aastat tagasi.
Kultuuriminister Piret Hartman tunnistas 5.02.23 kultuurimälestisteks Põlva kihelkonnas asuva Moorimäe ristimetsa ja Mahu (Viru-Nigula) kihelkonnas asuva Hiiekivi ning uuendas Hiiekivi läheduses asuva hiiepaiga kaitset.
Muinsuskaitse alla võeti kolm looduslikku pühapaika, mis kaardistati 20, 11 ja 5 aastat tagasi.
Kultuuriminister Piret Hartman tunnistas 5.02.23 kultuurimälestisteks Põlva kihelkonnas asuva Moorimäe ristimetsa ja Mahu (Viru-Nigula) kihelkonnas asuva Hiiekivi ning uuendas Hiiekivi läheduses asuva hiiepaiga kaitset.
Moorimäe ristimets asub Põlva valla Peri külas Rosma-Tiike-Leevi tee ääres 130 m pikkusel lõigul Hõdu maaüksusel. Ristimetsa kaardistasid esmakordselt Maris Vee ja Epp Metsaluik 2012. a Tartu Ülikooli Looduslike pühapaikade keskuse ja Hiite Maja SA korraldatud Põlva kihelkonna looduslike pühapaikade inventuuri käigus. Toona leiti kokku 30 ristipuud, millest 17 mändi ja 13 kuuske. 2021. a toimunud järelinventuuri käigus leidis Muinsuskaitseamet sealt 26 ristipuud. Puudel leidub nii vanemaid kui uuemaid hingeriste. Suurim ristide arv ühel puul oli 11.
Moorimäe ristimets Kultuurimälestiste registris.
Hiiekivi ehk Suurkivi asub Rakvere valla Varudi-Altküla Heina maaüksusel rohumaal. Kivi mõõtmed on 5,2 × 3 × 2,15 m. Kivi ümbrusesse on veetud põllult väiksemaid kive. Kivi kaardistas esmakordselt 2018. a Muinsuskaitseameti korraldatud Viru-Nigula khk pühapaikade eeluuringu käigus Kristel Kivari. Kivi inventeerisid 2021. a Muinsuskaitseameti looduslike pühapaikade nõunik Pikne Kama ja arheoloogia nõunik Liivi Varul.
Hiiekivi Kultuurimälestiste registris.
Suur ja Väike hiis asub Viru-Nigula valla Varudi külas riigi metsamaaüksusel Kunda metskond 39. Hiis paikneb Sookorga soo lõunaservas piklikul kõrgendikul, mis on põhjast, idast ja läänest ümbritsetud märgalaga. Hiiepaiga pindala on 1,37 ha. Hiies kasvab 80-100 aastane segamets ja paika ei ole pikemat aega majandatud.
Hiiepaika kirjeldati esmakordselt 1922. ja 1932. a ning siis koosnes see kahest kõrvuti asetsevast madalast soosaarest. Nõukogude ajal võeti Suur ja Väike hiis arheoloogiamälestisena nr 1491 kaitse alla. Kui Eesti taasiseseisvumise järel seniste mälestiste kaitset uuendati, siis Suur ja Väike hiis jäi segaduse tõttu kaitse alt välja.
2003. a toimunud Mahu kihelkonna eeluuringu käigus kaardistasid ja inventeerisid Suure ja Väikese hiie Ahto Kaasik, Auli Kütt, Kadri Kalle ja Oliver Parrest. 2018. a Muinsuskaitseameti eeluuringu käigus kaardistas paiga uuesti Kristel Kivari. 2021. a inventeerisid hiiekoha veelkord Muinsuskaitseameti looduslike pühapaikade nõunik Pikne Kama ja arheoloogia nõunik Liivi Varul.
Sarnaselt mitmete teiste soosaartel asunud hiiepaikadega peetakse ka Suurt ja Väikest hiit kunagiseks pelgupaigaks.
Suur ja Väike hiis Kultuurimälestiste registris.
Kuva: ristipuud Moorimäe ristimetsas. Hiite Maja, Epp Metsaluik, 2012
